Samuti on haigus oluline munandivähi riskitegur. Oluline on eristada rinna näärmelise koe mahu tõusu rasvkoe ladestumisest rinnanäärme piirkonda.

Normaalselt laskuvad munandid kõhuõõnest läbi kubemekanali munandikotti looteea viimases kolmandikus.

Enneaegsetel lastel esineb peitmunandilisust oluliselt sagedamini. Umbes pooltel juhtudel, enneaegsetel suisa enamikel juhtudel, toimub iseeneslik munandi laskumine esimese kolme sünnijärgse kuu jooksul. Viimastel aastatel on eraldi haigusvormina hakatud käsitlema ka teisest krüptorhismi, mille puhul on munand laskunud munandikotti, kuid mingil seni teadmata põhjusel uuesti liikunud munandikotist välja.

Teisese krüptorhismi puhul võib olla esmalt tegemist tüüpiliselt laskumata munandiga, mis sünnimomendil paikneb kubemekanalis, lapse esimestel elukuudel laskub kenasti munandikotti, kuid hiljem tõuseb jälle üles tagasi. Aga sedaviisi krüptorhistlikuks võivad muutuda ka mõned sünnimomendil munandikotis paiknenud munandid. Haiguse põhjused ei ole esmase Sailitab valus parast koti tood teisese laskumishäire puhul täielikult selged, kuid oluliseks peetakse üsasisest munandite arengu hormonaalset keskkonda.

Haiguse erivorm on kubemesongaga seotud peitmunandilisus, mille eduka ravi järel hilisemaid probleeme tekkida ei tohiks. Peitmunandilisus võib ravimata ja ka hilinenud ravi puhul põhjustada mehe viljakuse langust ja lastetust.

Samuti on haigus oluline munandivähi riskitegur. Raskematel juhtudel võib peitmunandilisus põhjustada ka meessuguhormoonide puudulikkuse, mille korral on vajalik hormoonasendusravi. Peitmunandilisuse ravi on operatiivne ja selle eesmärk on tuua munand oma loomulikku asendisse munandikotis või sellele võimalikult lähedale. Ravi peaks toimuma esimese kahe eluaasta jooksul, sest mida hiljem ravi alustatakse, seda suurem on munandi kahjustus.

Poisslapse vanemad peaksid kindlasti kontrollima, kas imiku mõlemad munandid on munandikotis kombeldavad. Ka täiskasvanud mehed, kellel on peitmunandilisus, peaksid käima regulaarselt androloogilises kontrollis, et jälgida oma suguhormoonide taset ja kasvaja ennetamiseks ka munandi ehituslikke eripärasid.

Munandi torsioon ehk munandi pöördumine on haigus, mille käigus seemneväät pöördub ümber oma telje, põhjustades äkilise verevarustuse häire munandis ja seda ümbritsevates kudedes. Munandi pöördumise risk on suurim varases puberteedieas vanuses 12—15 ja on tingitud munandikoti kiiretest arengulistest muutustest.

Libedal tänaval kukkujat aitavad külmakott, geel ja tablett Kuna selliseid õnnetusi on võimatu ette näha, on mõistlik kodus hoida üht-teist, millega valu leevendada ja viga saanud kohal turset alandada. Solarise Apotheka juhataja Merle Niglas rõhutas, et mistahes kukkumise korral on kõige tähtsam anda kannatanule kiiresti esmaabi. Külmakotte on valdavalt kahte tüüpi: ühekordselt kasutatavad isekülmuvad kotid, mida pole vaja külmkapis hoida, ning korduvkasutatavad kotid, mida tuleks säilitada sügav külmikus. Korduvkasutatavat kotti saab vajadusel tarvitada ka soojakotina.

Põhjuseks on munandit munandikotis fikseerivate sidemete suhteline nõrkus või nende puudumine. Viimasel juhul võib munandi pöördumine väga harva tekkida suisa emaüsas enne sündi või ka kohe pärast sündi.

Sel perioodil tekkivad munandi pöördumised ei põhjusta valu ja väljenduvad vaid munandikoti punetuse ja pingena. Puberteedieas tekkivat munandi pöördumist iseloomustavad äkiline väga tugev valu enamasti ühes munandikoti pooles, kiirelt tekkiv paistetus ja punetus.

Diagnoosi aluseks on tüüpiline kliiniline leid ja ultraheliuuringul verevoolu puudumine munandit varustavates veresoontes. Ravi on enamasti operatiivne ja peab toimuma võimalikult kiiresti pärast munandi pöördumist. Selleks et säilitada munandi töö, peaks olukorra lahendama esimese 6 tunni jooksul alates haigusnähtude tekkest.

Vastsündinuperioodil tekkinud munandi pöördumine aktiivravi ei vaja, sest enamasti on munand juba muutuste märkamise ajaks hävinud. Varikotseele ehk munandikoti veenilaiandi moodustab kimp laienenud veene, mis lähtuvad munandist ja väljuvad munandikotist läbi kubemekanali kõhuõõnde.

Sisuliselt on tegemist sarnase veresoonte eripäraga nagu on veenilaiendid jalgadel. Varikotseele tekib tavaliselt puberteedi ajal sünkroonis munandi arengu ja suurenemisega ning hiljem enam märkimisväärselt ei muutu. Mõnel poisil võivad munandikoti veenilaiendid välja areneda ka enne puberteeti, lapseeas. Enamasti esineb varikotseele vasaku munandi kohal või taga.

Harvem esineb kahepoolseid munandikoti veenilaiendeid ja hoopis harva esineb ainult parempoolset varikotseelet. Varikotseelet jagatakse kolme kategooriasse. Kõige suurema, kolmanda astme veenilaiendi puhul on veenikomud sageli kirjeldatakse viinamarjakobarana näha läbi munandikoti naha, keskmise 2.

Kõige väiksem, esimese astme veenilaiend on katsumisel tuntav vaid siis, kui tõsta kõhusisest rõhku. Suuremad varikotseeled võivad väga harva põhjustada kerget ebamugavus- või pingetunnet munandipiirkonnas. Iseloomulik on, et see Sailitab valus parast koti tood taandub lamavas asendis. Mõnel juhul võib varikotseele põhjustada munandi funktsiooni halvenemist ja Sailitab valus parast koti tood mõjutada mehe hilisemat viljakust.

Libedal tänaval kukkujat aitavad külmakott, geel ja tablett

Ravi vajavad vaid selgelt munandi funktsiooni kahjustavad veenilaiendid. Ravi on operatiivne ja selle vajaduse üle otsustamiseks tuleb teha ka hormoonuuringud ja spermaanalüüs. Hüdrotseele ehk vesimunandi puhul koguneb munandi ümber tavalisest enam vett ja munad suureneb. Ohtlikumatest haigustest eristab hüdrotseelet see, et tegemist on valutu ja enamasti ka suhteliselt pehme munandikoti suurenemisega. Hüdrotseelet esineb suhteliselt sageli just esimesel sünnijärgsel eluaastal.

Seda tüüpi hüdrotseeled on ohutud ja enamasti taanduvad esimese eluaasta jooksul. Munandikoti suurus võib seejuures päevade kaupa varieeruda, sest selle eripära põhjuseks on vedeliku vaba liikumine munandikoti ja kõhuõõne vahel.

Kui imikuea hüdrotseele esimeseks sünnipäevaks ei taandu või oluliselt ei vähenetuleks pöörduda lastekirurgi vastuvõtule. Täiskasvanueas tekkinud hüdrotseele on põhjustatud tasakaaluhäirest munandi lestmete vahel toodetud vedelikuhulga ning selle imendumise ja kudedest äraviimise vahel. Põhjuseks võib olla näiteks vaagna lümfiteid mõjutavad operatsioonid ja varikotseele- või songaoperatsioonid. Vedeliku tootmist võivad suurendada ka munandi tugevad traumad. Eriti vanematel inimestel jääb vesimunandi tekke põhjus enamasti ebaselgeks.

Tegu ei ole tervisele ohtliku haigusega, sest munandi funktsiooni see haigus enamasti ei mõjuta. Hüdrotseele vajab ravi peaasjalikult siis, kui see häirib inimese sotsiaalset või psühholoogilist heaolu.

Hüdrotseele ravi on operatiivne. Spermatotseele ehk munandimanuse tsüsti puhul on tegemist selgelt piirdunud vedelikukogumiga munandimanuses, tüüpiliselt munandimanuse pea piirkonnas. Tsüste võib olla kahte vormi. Ühed on seotud mehe suguteedega ja sisaldavad ka seemnerakke. Teised, harvaesinevad, pole suguteedega ühenduses ja sisaldavad ainult vedelikku. Munandimanuse tsüsti teke või suurenemine on tüüpiliselt seotud rõhu tõusuga mehe suguteedes, mille peale toimub väljasopistus suhteliselt nõrgemas sugutrakti piirkonnas.

Munandimanuse tsüst võib tunda anda enamasti vaid tekkeperioodil, kus ümbritsevad koed reageerivad kergelt tsüstist tekitatud survele.

Enamasti on tegemist mehepoolse juhuleiuga, mis mingeid kehalisi vaevusi ja terviseriske ei põhjusta. Orhiit Sailitab valus parast koti tood munandipõletik ja epididümiit ehk munandimanuse põletik. Reaalelus on haigused omavahel sageli raskesti eristatavad, sest mõjutavad kindlasti mõlemat organit. Enamikel juhtudel on juhtival positsioonil siiski üks või teine haigus. Noorematel ja seksuaalselt aktiivsetel meestel on tüüpilisemateks põhjusteks suguhaigused kõige sagedamini sugutrakti klamüdioos.

Sageli kaasub või eelneb sellistel juhtudel munandimuutustele ka alaäge kusitipõletik.

Vanematel meestel, kellel esineb ka juba oluline kusemistakistus, on tüüpilisteks tekitajateks tavamikroobide sekka kuuluvad uropatogeenid, kõige sagedamini kolibakter E. Haiguse algfaasis, enne munandi või munandimanuse põletiku teket peab olema tekkinud ka eesnäärmepõletik. Haigust iseloomustab tüüpiliselt valu munandis, munandi ja munandimanuse suurenemine ja nende valulikkus katsumisel. Alaägedalt kulgevatel juhtudel võivad vaevused ja haigusnähud olla mõõdukad. Ravi kestab enamasti kümmekond päeva, kuid munandi ja munandimanuse suurenemine võib püsida veel mitu kuud pärast aktiivse haigusfaasi möödumist.

Ebapiisavalt ravitud juhtudel, prostatiidi või suguhaiguse püsimajäämisel võib põletik muutuda krooniliseks ja ägenemised hiljem korduma jääda. Järelkontroll sugutrakti põletike välistamiseks on hädavajalik.

Oma tööülesandeid võiks planeerida nii, et iga natukese aja järel saaks muuta kehaasendit ja koormuse liiki.

Epididümiit ja orhiit on mehe tervisele ohtlikud, sest nende tagajärjel võib mees jääda Kirjutatud liigeste poletik ja kahepoolse põletiku puhul võib oluliselt väheneda ka meessuguhormoonide tase organismis.

Mumpsorhiit saab tekkida alles munandi teatud arengujärgus — pärast puberteedi algust. Munandipõletikule eelneb tavaliselt süljenäärmepõletiku parotiidi kliiniline pilt. Ülioluline on ravi kiire algus, sest ravi hilinemisel tekitab haigus tõsise munandikahjustuse.

Fimoosiks ehk eesnahakitsenemuseks nimetatakse seisundit, mille puhul eesnahk on kitsenenud sedavõrd, et eesnaha vaba tagasiliikumine või -lükkamine üle peenisepea on takistatud.