Niisugustel juhtudel võib südame tööle saada ka tugeva rusikalöögiga rindkerele. Sümptomid algavad siis äkki ja patsiendid on enamasti eakad. Vibroakustilisest teraapiast abi saanud inimestega pole enam kontakte olnud ja seepärast pole tänase seisuga ka infot nende inimeste kohta, kelle edulood raamatus on kirjas. Staatus — Üldarst kasutab tavalist neuroloogilise staatuse määramise metoodikat.

Minu perele — Liinale ja Kaarlile — kannatlikkuse ja mõistmise eest. Paljud on minult küsinud vibroakustilise teraapia kui maailmas jalga kinnitama hakanud sagedusteraapia kohta, millest siin raamatus ka juttu oli, mistõttu otsustasin oma raamatut täiendada ja lisada infot Eestiski populaarsust võitva sagedusteraapia TimeWaveri kohta. Kordamine on tarkuse ema, mistõttu jätsin sisse ka autonoomse närvisüsteemi teema ja vitamiinide-mineraalide osa veidi lihtsustatud kujul, kuna tänapäeva meditsiin on keskendunud väljakujunenud haiguste diagnoosimisele ja sümptomite varjamisele keemiliste ravimitega, kuid inimese funktsionaalse seisundi selgitamisel ja korrastamisel ollakse ikka veel abitud.

Raamatu esimeses versioonis on tänaseks juba aegunud arusaamu, mis loomulikult välja võtsin, samuti parandasin paar faktiviga, mis olid mälusse vildakalt kinnitunud ja mille kohta sain tagasisidet. Vibroakustilisest teraapiast abi saanud inimestega pole enam kontakte olnud ja seepärast pole tänase seisuga ka infot nende inimeste kohta, kelle edulood raamatus on kirjas.

Kuna Jüri tervisekeskuses nappis ruume, kolisin seadmed sealse uue arsti palvel ära Pärnusse Villa Medicasse. Endiselt armastan ja hindan oma kolleege, kellega olen kohtunud eluteel, ka neid, kes pole aru saanud minu kiindumusest ainevahetuslikesse protsessidesse kui tervise alustalasse. Küll aeg arutust annab, tegemist pole ju uue nägemusega, vaid tagasitulemisega biokeemia- ja füsioloogiatarkuste juurde.

Keha keskkond määrab tervise-haiguse vahekorra ja selle tasakaalutus annab teada eelmänguga toimuvatest muutustest. Keskkond omakorda sõltub ainevahetuse käigus kujunevast happe-aluse tasakaalust, teiste sõnadega energeetilisest olukorrast, mida väljendab pH2.

Haiguste teke on alati seotud organismi energeetikaga ja sellest sõltuvalt immuunsüsteemi aktiviseerumisega. Juhtiv roll organismi ainevahetuse reguleerimisel on õigel joogiveel, toidul, liikumisel, alateadvusel ja emotsioonidel. Doktor Toomas Sulling, kes oli oma meeskonnaga Kiirabijaamas tööeeskirju tutvustades tehti meile esimese asjana selgeks, et surm kiirabiautos on väga halb näitaja ja kui inimese üldseisund Sulges haiget anestesie raske, tuleb eelistada tema ravi kodus, mitte kiirabiautos teel haiglasse.

Sisuliselt tähendas see, et südamepuudulikkusega ja kopsutursega haiged ning astmahaiged tuli jätta hapnikukotiga koju saatuse hooleks. Kui inimene võitles end pärast ravimite manustamist raskest seisundist välja, tuli minna tagasi, et haige alles seejärel haiglasse transportida. Valu ravimine liigestes sattusime väljakutsele ühe vanema naise juurde, kellel oli südamepuudulikkusest tekkinud kopsuturse.

Panime üles tilkinfusiooni, manustasime ravimeid, uriin Sulges haiget anestesie tulema, naise hingamine muutus kergemaks, infarkti ei olnud ja otsustasime üksiku vanainimese siiski ettevaatlikult haiglasse toimetada. Vanas Pelgulinna puumajas oli koridor aga nii kitsas, et polnud võimalik haiget raamil välja kanda. Tõime teisest toast tooli, panime patsiendi sellele istuma ja hakkasime teda niimoodi teiselt korruselt alla sikutama. Õde oli õbluke, autojuhil selg valus… Jõudsime kuidagimoodi välisukseni, kui vanainimene otsustas siitilmast lahkuma hakata.

Õde oli Sulges haiget anestesie juba aastaid töötanud ja teatas resoluutselt, et patsient tuleb tuppa tagasi viia, autos surra ei tohi. Mis muud kui tagurpidi käik sisse ja hirmus tirimine teisele korrusele hakkas peale. Peaasi, et autos ei sureks, peaasi, et autos ei sureks, vasardas peas… Tegelikult ei tea ma tänaseni, mis selle kurja keelu ületamise korral juhtunud oleks. Tõime autost defibrillaatori, defibrilleerisime pimesi, kuna õde ei jõudnud nii ruttu EKG-aparaati peale panna… ja imede ime — mammi tegi silmad lahti ja hakkas veidi aja pärast isegi arukat juttu ajama.

Istusime ta kõrval umbes pool tundi, Sulges haiget anestesie nõela veeni — ka Infektsioonide pohjustatud liigeste poletik polnud veel Eestis olemas ja rangluualuse veeni kateteriseerimine ei kuulunud kiirabiarsti töökohustuste hulka.

See oli iseenesest õige, sest kopsu vigastamise oht olnuks üsna suur ning ebaõnnestumine oleks põhjustanud lisakomplikatsioone. Niisiis istusime, ootasime ja otsustasime memme ikkagi haiglasse viia. Jõunumber memme ja tooliga lõppes seekord edukalt ja ka teel ei tekkinud mingeid ootamatusi. Sel ajal kehtis kord, et haigla pidi andma kiirabile tagasisidet haige diagnoosi ja ravi kohta.

See oli noortele arstidele väga õpetlik ja väärtuslik info. Nii saime teada, et memmele oli pandud kardiostimulaator ja kahekümnendal päeval ta koju saadetud. Tõenäoliselt õnnestus meil elustamine seetõttu, et naisel oli tekkinud kodade ja vatsakeste vaheliste närviteede blokaad aeglane rütm ning aju ei saanud piisavalt hapnikku, mistõttu ta teadvuse kaotaski.

Niisugustel juhtudel võib südame tööle saada ka tugeva rusikalöögiga rindkerele. Kutse Graniidi tänavale, naispatsient, raske hingata. Põdenud südamelihase infarkti. Abikaasa oli erutatud ja palus, et viiksime naise otsekohe haiglasse. Vaatasin naise üle. Ta oli tugevalt ülekaaluline, nahk sinakaskahvatu, hingamisel kuuldavad kopsuturse tunnused, lõrin-lörin ja kiuned-urinad.

Hingeldus oli süvenenud viimaste päevade jooksul. Valu südames oli olnud paar päeva tagasi. Kardiogrammi alusel oli raske otsust teha uue infarkti kohta, kuna eelmine oli jätnud muutuse, mis ei andnud võimalust kindlalt diagnoosida uut infarkti.

Et tegemist oli kopsutursega, raske seisundiga, oleks pidanud naise toimetama statsionaarsele ravile, kuid haige seisund oli nii raske, et transporti poleks ta sel hetkel üle elanud — kiirabiautos surra ei tohi! Keha hapnikuga varustamine oli tugevasti häiritud ja süda ei jõudnud verd piisavalt kudedesse pumbata. Panime veenitilguti, manustasime ravimeid, istusime ja ootasime, kuni patsiendil tekkis ravimite taustal Sulges haiget anestesie urineerida.

Jätsime ta koju hapnikku hingama ja kosuma ning sõitsime uuele kutsele. Kolme tunni pärast helistati, et patsiendil on parem.

Võtsime ta peale ja viisime haiglasse, kus uut infarkti ei diagnoositud, ja patsient sai nädala pärast koju.

Täiendatud oli tema raviskeemi. Sel ajal ei osatud veel kehakaalu langetamise, liikumise ega suurema koguse vee joomise vajadusele rõhku panna. Samuti ei nõustatud patsiente toitumise osas — poest polnud peale sprotipasteedi ja tomatikastmes tindi konservide suurt midagi saada. Kord tuli väljakutse krampides haige juurde. Mu ülikoolis õpitud teadmised polnud veel praktikas kinnitust saanud ja ma tundsin end väga ebakindlalt.

Sõidu ajal lugesin kiiruga esmaabiraamatust, mida me dr Marje Mikuga igal pool kaasas kandsime, informatsiooni krampide kohta.

Kobarpeavalu Hortoni sündroom Myasthenia gravis ja müasteeniline sündroom Essentsiaalne treemor Parkinsoni tõbi Amüotroofiline lateraalskleroos ALS

Olin ärritusest pinges, köhatasin vahetpidamata. Kiirustasin haige juurde, elustamiskast käe otsas.

Patsient, keskealine naine, oli läbimärg, tõmbles, silmad pahupidi, hingas ise. Mul ei tulnud ühtegi tarka mõtet ja tundsin, kuidas selg läheb hirmust niiskeks — haige lähedased ju vaatavad, et mis see arst seal mökutab. Õnneks ütles patsiendi abikaasa, et tegemist on suhkruhaigega, kellel oli hiljuti vahetatud insuliinipreparaati.

Teooriast tuli kohe meelde, et kui inimene on teadvuseta ja pole teada, kas ta on raskes seisundis liiga kõrgest või liiga madalast suhkrutasemest, siis tuleb veeni süstida glükoosi. Samal ajal kui mina mõtteid mõlgutasin ja pabistasin, oli õde juba glükoosi süstlasse tõmmanud ja… olukorra õnnelikult lahendanud. Umbes minuti pärast oli patsient taas kontaktne.

Kogenud õed olid noorele arstile väga head õpetajad. Suur austus ja lugupidamine õdede vastu püsib minus tänase päevani.

Anesteesiaõe väljaõppeprogramm

Algul sõitsime väljakutsetele vanade ja logude UAZ-tüüpi kiirabiautodega. Esimene Mercedese kiirabiauto oli suur ja kohmakas, planeeritud põhiliselt raskete Sulges haiget anestesie ja kardioloogiliste haigete transpordiks haiglasse või teise linna.

Erinevad hingamiskontuurid ja nende osad. Kopsu kunstliku ventilatsiooni sooritamise viisid mehaaniline, manuaalne. Mehaaniline vt ka p.

Siiski oli see suur samm edasi erakorralises meditsiinis. Marje Miku, Sirje Palmi, Margus Alveri ja minu ettevalmistus võimaldas alustada tööd vastavatud reanimatoloogilises brigaadis. Sellise ettevalmistusega inimesi tol hetkel kiirabis rohkem ei olnud ja nii mõnigi vaatas meile kõõrdi. Õli valas tulle ka asjaolu, et varsti sai meie brigaad enda käsutusse Eesti esimese Mercedes-tüüpi Sulges haiget anestesie, kus oli kogu varustus inimese raskest seisundist väljatoomiseks: juhitavaks hingamiseks vajalikud riistad, täispuhutavad lahased, EKG-aparaat, defibrillaator elektrišoki jaokstilkinfusiooni vahendid ja palju muud.

See oli nagu muinasjutt! Reanimobiili tähtsaim kasutusvaldkond oli südamehaigete parem teenindamine ja haiget liigesed, mis joovad hospitaliseerimine, mis pidi võimaldama ennetada või isegi ära hoida infarkti teket. Niisiis pidi spetsialiseeritud brigaad olema valmis ka väljakutseteks raskete südamehaigete juurde ja elektrokardiogrammi EKG dešifreerimiseks.

Kahjuks polnud meil kolmel EKG osas veel piisavalt praktikat. Esimene sõit uhiuue reanimobiiliga langes minu valvesoleku päevale. Lõuna ajal tuli kutse end üles poonud mehe juurde. Meid saadeti väravast välja lehvitades ja edu soovides. Kahjuks oli selle noore inimese eluküünal juba kustunud, kutsusime miilitsa politsei ja sõitsime tagasi kiirabijaama. Õhtul tuli kutse Kiire tänava ühiselamusse, kus oli toimunud kaklus ja kedagi oli noaga rindu löödud.

Helistasin dr Kaarel Tammele veresoontekirurgia osakonda ja küsisin, kuidas oleks õige käituda haigega, keda on südamepiirkonda pussitatud. Ta vastas, et kui nuga on südames, siis las sinna tema jääbki. Tema ja dr Raivo Annuse tööpäev hakkas lõppema, kuid nad lubasid jääda meid haiglasse ootama juhuks, kui on vaja meest kiiresti opereerida. Jõudsime sündmuskohale viie minutiga, jooksime õega kolmandale korrusele, kus ühe ukse taga seisis kobaras mehi. Toas lamas lõunamaist päritolu jässakas mees, pussnoa käepide tuksus südame piirkonnas.

Jooksin alla valvelauda ja helistasin kirurgidele, et nad seaks end operatsiooniks valmis.

Lõpuks mees väsis, sõbrad kandsid ta autosse ja saime tilguti üles panna. Operatsioonil selgus, et südame koronaararterist oli puudu millimeetri jagu ja tegelikult võis noa väljatõmbamine hoopis päästa mehe elu — transportimise ajal oleks nuga võinud südame veresoont vigastada.

Kuigi mees jättis esialgu mulje, et ta tahab surra, oli ta pärast operatsiooni rohkem elu küljes kinni kui mõnigi teine. Sõprade jutu järgi oli kannatanu Sulges haiget anestesie ise noa rindu löönud. Võib-olla oli see tõesti nii, sest nuga ei läbistanud südameseina — valurefleks ei lasknud rohkem tegutseda. Igal Sulges haiget anestesie oli süüdi alkohol ja soov demonstreerida oma julgust.

Mind hakkas painama mõte, et mis oleks juhtunud siis, kui mees oleks meile noaga kallale tulnud. Küsisin mitu korda Kaarel Tammelt ja Raivo Annuselt, et kas nad oleksid siis ikka mind kõigepealt operatsioonile võtnud või… Meeste südamest tulev ja üha tugevnev naerukõmin mõjus rahustavalt ning soe tunne tekib ka praegu, kui meenutan nende arstide pühendumust, soojust, huumorimeelt ja tipptasemel opereerimisoskust.

Meie kõigi jaoks oli ÕNN teha tööd, mille olime endale valinud. Kui kaua arstid jõuavad GCI oli ravi liigeste tunde säilitada? Keegi meist ei osanud siis mõelda tööst kui rikastumise allikast. Entusiasm ja soov teisi aidata oli see, mis meid liikuma pani, mitte raha. Poeletid olid tühjad, aasta oli ja elu oli lill.

Arstid ja arstitudengid tõttasid Kuressaare haiglale appi

Sama valvekorra kolmas kutse tuli varahommikul kella nelja ajal Piritale, kus 36aastane mees olevat kokku vajunud. Omaksed kahtlustasid südameatakki. Kihutasime sireenide huilates kohale. Väravad maja juurde olid avatud, samuti maja uksed.

Terve maja säras tuledes, avatud välisukselt nägin päikesetõusu peegeldumas vaikselt rulluval merel.

Sisenesime väga ilusasse suurde tuppa, kus seltskond seisis mehe ümber, kellele oli kiirabi kutsutud. Lõhnas nuuskpiirituse, likööri, kaneeli, vanilli ja kohvi järele.

Kõik olid kergelt sopsus, õhetasid ja ärevil. Mees oli poolistukil diivanil, kuhu oli vajunud, ning ei reageerinud naiste raputamisele. Keegi jooksis kohale märja lapiga ja hoidis seda mehe otsmikul, keegi uuris meeleheitel tema pupille, mõni toetus niisama tooliservale, hoides kätt ehmunult suu ees. Issand, kas ma näen õigesti?!