Kui jahimees hommikul kurja nimetab enne jahileminekut, siis saavat jahimehel sellel päeval mõni õnnetus juhtuma. Need on seedetrakti, ühe või kahe neeru või südamehaigused. Kindla laskeasendi kujundamisel on vaja arvesse võtta järgmised asjaolud

Vanaaegne küttimiskunst ja jahiviisid l Vanad eestlased tarvitanud lindude, nii kui ka muude metselajade tapmiseks ambu, mis aga meieaegstele karjapoistele veel vibupüssi nime all tuttav ja tarvitamisevääriline on. Ambu ehk vibupüssidega tapnud vanad eestlased osavaste kõiksugu metselajaid ja lindusid rohkeste maha. Uuemal ajal tulnud aga tulelukuga püssid ja veel hiljemal ajal pealtlöödavad püssid tarvidusele.

Peale püssi olnud taber ja jahinuga, milledega jahimees ehitadud olnud, kui metsa jahile läinud. Neid riistasid tarvitadud aga nende loomade tapmiseks, mida püssiga olgu mistahtesugusega maha lastud.

Niisama ka, kui jahimees vahest nädalad otsa moona peal metsas elanud, olnud taber ja nuga, milledega metsas öökorterid, küljealust ja tuld tehtud. Ka metsa- või jahisarv; nii kuida teda nimetadud, olnud tarvidusel; see tehtud ärja- ehk mõnest muust keerulisest oinasarvest. Metsasarvega puhutud aga siis, kui jahimeestel midagi tarvis märki olnud anda: kas loom maha lastud, vigastadud, surmatud, ära läinud, väha nähtud, ehk mõnda muud sellesarnast. Ka jahimeeste kokku-kutsumiseks, ettehoidmisteks, laialijooksmiseks, paremale-pahemale poole minemiseks jne, olnud jahisarv peateataja.

Sellega mängitud oma hundi- karu- jänesse- ja podraloud, kõik korrapäralt, nii kuida neid ette tulnud. Viskamise jaoks tarvitadud lingu, aga seda riista väga väha. Need Achilleuse valuvalu kabla- ja roosklingud.

Valus parema abaluu all tagant tagant

Igal jahimehel olnud oma jahitasku, millel nahkkott, võrk ja kõige peal olnud lakk metselajade nahast, nagu nimelt määra nahast, mis üle võrgu ja nahkkoti ulatanud. See olnud rihmaga kaelas ja selle sisse pantud püssi nii kui ka oma moon ning muu tarviduse-materjal.

• Lasketehnika Keskendumine ja Hingamine: Võib kasutada ärevuse ja liigse adrenaliini koguse kehast mahasurumiseks hingamist.
• Artriidi artriidi ravi rahvameetodite abil

Jahi jaoks olnud ka koerad, mida jahikoeraks ja agijaks kutsutud, Need olnud nime järel; põdra-koer, hundikoer, rebasekoer, jänesse-koer, määrakoer, linnukoer jne Rebase- ja määrakoeraga aetud rebasid ning määrasid august välja, kus siis kütt augu suu juures ootanud ja looma, niipea kui see august välja tulnud, püssiga maha lasknud.

Linnu-koertega aetud tedresid, püüsid jne. See koer tunnud kaugelt linnu haisu, nii et kütt siis sel kombel püüetavale ligemale võinud peaseda. Tõiste koe-radega aetud muid sellenimelisi, mida nime koer kannud.

Nenda jahiriistadega ehitadud, püss ja jahitasku kaelas, taber ja nuga vöö vahel, koer kaasas, astunud jahimees ühest metsanurgast tõise, ühest maast, ühest laanest edasi. Kui midagi leitud, mis tapmiseväärt olnud, siis püütud teda niikaua, kui kätte saadud, ehk niikaua, kui tema ära läinud. Metsseapeaga Puss ja ola valusad Põlva.

Jahimeestel olnud ka oma jahiseltsid; esimesed — kodu-kohalised jahimehed, ja tõised — kaugelt sisserändavad jahimehed. Tulnud ka neid kordasid ette, kui kahe seltsi jahimehed ühte löönud, sest siis olnud selkombel seda, keda püüetud, hõlpsam kätte saada ja ära tappa.

• Postituse pealkiri: Re: kui tagasilöök jätab sinikad
• Arthise artriidi ennetamine ja ravi

Saak jagatud siis jahimeeste vahel nii ära, et igaüks sellest oma osa saanud Tüli ega riidu ei tulnud nende vahel mitte kunagiste ette. Kui vahest seda teatud, et mõni loom ligikonnas metsas sees olnud, siis antud ümberkaudsedele ja, kui ka võimalik, kaugemadele jahimeestele seda teada; piiratud metsatükk, kus teatav loom sees pidanud olema, ümbert kinni, säetud kütid ühte külge ja pantud ajajad tõisest küljest sisse minema ning aetud loom sel kombel küttide ette välja.

Nii olnud oma sellenimelised, nagu põdra- hundi- rebase- jänesse- ja mitmed muud jahid. Ka jänesseid aetud inimestega ümbertpiiratud metsatükkidest välja, hunti nii sama. Karu aetud aga kõige rohkem koertega, kuna põdra kõige rohkem inimestega aetud. Vahest kõndinud kütid päeva ajal, kui hundid magavad, neile niikaugele tasahiljukeste järele, kuni neid magamise pealt ära lasknud.

Nugisseid ajanud nad koertega nii kaugele, kuni need äraväsinult puu otsa läinud, ja selkombel saanud kütid neid maha lasta.

Mõelge iga rühma kõige levinumatele põhjustele, nende valu sümptomitele ja tagajärgedele. Vigastused Kui teie parem või vasak õlg hakkab haiget tegema, peaksite kõigepealt meeles pidama, kas hiljuti on olnud vigastusi. Mõnikord ei avaldu liigesekonstruktsioonide kahjustus kohe visuaalselt ja seda ei põhjusta alati löök või kukkumine kõrguselt. Näiteks osteoporoosiga, millega kaasneb luude demineraliseerumine, toimub luumurd märkamatult ja väga lihtsalt, ühistranspordis kerge vajutusega. Sidemete ja kõõluste kaasasündinud nõrkusega võib hügieeniliste protseduuride ajal duši all või juuste kammimisel tekkida õlaliigese nihestus.

Et ka jänessed hommikult magavad, siis vaatanud kütid, missugused jäljed metsa läinud, neid mööda mintud tasa järele ja vaene loom olnud jälle käes. Isiäranis olnud jahimehel teada, missugust lindu ja looma hommiku kuunarvarre valu tulnud püüda, missugust õhtu ja missugust öö ajal; selle-järel teadnud ta siis enda hoolega ette valmistada.

Vahest tulnud ka ilma hingamata mõni hulk maad ära käia. Tedre- ja mõtusse- metsis mängil käitud hommiku vara koidu ajal ja katsutud siis neile ligineda, kui nad laulnud.

Kui teder või mõtus laulnud, sel korral katsunud kütt astuda, kui aga see vait olnud, siis seisatanud jälle kütt.

Tedre kudrutuse ajal saanud aga kütt kaks sammu astuda ja siis tulnud vaheaeg, kus kütt jälle seisatama pidanud. Kurvitsed korbitsed lendanud õhtu eha ajal ja küttidel olnud niisugused kohad teada, kus nad siis neid varitsemas käinud, Ka kurvitseid tuntud laulust, mille järel aga kütt neid siis heasti valvata teadnud. Kurvitse laul olla krooksuv konnaheal. Jänesseid ja rebaseid vahitud Kiirusta valutab polvili ajal, niisama ka põtru ja metskitsesid.

Põdrade, metskitsede ja rebaste jaoks olnud aga niisugused “trepid” teada, kus alt need loomad kõige rohkem käinud, ja niisuguste kohtade suu peal olnud siis kütid ees, kui ajajad metsas olnud. Põdratrepid olnud aga kõige hõlpsamad kätte saada, need olnud aga metsades kõige tihedamad ja paksemad metsajaod, mis metsa laiustest ühteviisi kaugele läbi jooksnud, Metskitsede ja rebaste treppisid pantud aga kõige rohkem nende käimisest tähele ja peetud siis neis kohtades vahti.

Et suvel peale põdra ja metskitsede väga väha arusaadavaid jälgi olnud, seda rohkem õppinud jahimehed talvel, kui kõik loomade jäljed lume peal nähtaval olnud, neid hoolega tundma ja tähele Puss ja ola valusad, nii et siis jahipidamine sealt küljest palju hõlpsam olnud.

Nii tunnud jahimehed kohe ära, mis isapõdra ja emapõdra jäljed olnud. Isal olla õige lai, rohkem ümarikum ja emal olla pikk terava otsaga.

Suvel, kui teada tahetud saada, kas vana ehk värske põdra-jälg pidanud olema, siis otsitud nende seest ämblikuvõrku ja sel moodil saanud jahimees hõlpsaste jälle aru kätte. Ka ilmadest, millal jahipidamine just kõige parem, olnud jahimehel palju tähele panna ja päha õppida. Päevapaiste ilm arvatud koeradega jahil kõige paremaks; aga nagu tasa järelekäimise jahide tarvis, nagu nimelt põdrade, metskitsede ja jäneste ning muude karvloomade jaoks, arvatud pilves, väha tuuline ilm jälle paremaks, sest et siis jalaastumist kuulda ei olnud.

Tedrede, püüde ja mõtuste juurde kõndimiseks arvatud heaks vaikne pilves ilm, sest siis olla nende söömise heal, kui nad pedajade ja haavade otsast käbisid ja lehti rapsivad, kaugele kuulda, ning sellejärel olla jahimehel hõlpus juure pääseda Puss ja ola valusad, et ta neid juba kaugelt ära näha võivat.

Saoste ilmadega, isiäranis sooja vihma aegus, olnud kõige parem jahti pidada, sest et siis kõik loomad laisad ja rasked olevat. Ka pillitamistega püüetud vanaste lindusid. Neist pillidest kõige tähtsam nimetamiseväärt on püü pill.

Püü pilli tehtud kana sääreluust, selle heal olnud niisamasugune nagu püü heal, Sellega-istunud jahimees metsas paksude kuuskede all ja ajanud püüpilli” ja sellejärele tulnud ka püü lennates sinna lähedale kuuse otsa, kuhu siis jahimees temale püssiga siniseid erneid vastu saatnud. Ka veel mõnda muud kutsutud healega ligidale, kelle healt aga kütid järele mõistnud teha. Keda aga healega ei saanud, noh, seda püüetud muul viisil.

Pillitamised või niisugused ligikutsutavad healed olnud enamiste igal jahimehel karvapealt ühesuguselt Õpitud, nii et siis linnud sugugi aru ei võinud saada, et see valts-heal on olnud. Ka ilmadest, millal just jahipidamine kõige parem, olnud jahimehel palju tähele pantud ja palju päha õpitud, nii et nad ka alati väljaarvatud ilmade pärast head saaki olla saanud. Tihti kiitnud nad ilmasid jahiõnne juures kõige suuremaks juhatajaks.

Kui jahimees ilmast mingisugust ei suutnud tähele panna ega ära õppida, siis üteldi seda nagu kottis elanud olevad, kes midagi ei olevat näinud ega kuulnud. Palju, mis jahimees ilmast ära jõudnud õppida, olnud ikka vanana temale kõige suuremaks ajaviiteks jahiasjus. Keigil inimestel ei olnud jahi tahtmiseid, aga kellel neid oli. Sagedaste ütlenud jahimehed: “Muidu sureks ma üsna ära, kui ma mitte linnu liha ei saaks.

Verevalumiga õla ravi pärast kukkumist - sümptomid ja pädev valu leevendamine

Püünussed, söödad. Vanast olnud jahimeeste poolt mitmesuguseid püünusseid metsalindude, nii kui ka loomade jaoks välja arvatud, milledega nad nii osavaste arvamata palju elajaid kinni võtnud. Karu kinnivõtmiseks pantud mett viinaga segatud metsa maha, ja kui vana päts sealt söönud, Puss ja ola valusad ta kohe purju ning nenda olnud jahimestele võimalik teda kätte saada ehk ära tappa.

Et karud sagedaste kaeras käinud, siis tehtud kaera äärte, metsadesse puude otsa karulava, kuhu kütt ratsa hobuse seljast selle peale karu ootama läinud, ja tõine mees viinud jälle hobuse tagasi kodu. Seda toimetadud sellepärast, et karu väga peenikene haisu-tundja olevat, ja siis mitte kaera lähedalegi Puss ja ola valusad tulnud, kui ta sealt värskeid jäljesid olla leidnud.

Nii tapetud karusid karulavadelt rohkeste maha ja sagedaste tehtud ka karulavasid metsa, ikka niisuguste kohtadele, kus karu sagedaste oli käinud ja kuhu teda ka arvati jälle tagasi tulevat. Vahest ka mõnesuguste söödade juures. Ka saadud siis heasti karu tappa, kui jahimehel kaks head karukoera olnud. Kui koerad karu metsast kätte leidnud, siis püüdnud nad Juhtmete tootlemine raadiolainete jargi, tõine eestpoolt ja tõine tagaltpoolt, salvata; nii teinud vanale võimatumaks eest ära kaugemale minna ja selkombel olnud jahimeestel võimalik ligi pääseda.

Põdrade jaoks kaevatud suured sügavad augud mõnede niisuguste põdratrepi kohtadele, kus neid rohkeste arvatud käivat, Sinna pantud augudesse mõned teravad raudorad, siis õrnalt puuoksad augudele peale ja siis veel sööt kõige viimaks okste peale, Läinud põder sööta sööma, siis kukkunud ta auku teravade raudorade otsa, kus teda kütid jälle välja võtnud. Niisuguseid “põdraaukusid” on minu ammeti koduses metsas, Halliste Uue-Kariste Auksaarel, küllalt veel leida.

Mõnedele on ka puuseinad sisse tehtud, need näitavad sedamoodi välja, nagu oleks neid sel ajal, kui neid aukusid tarvitadi, lihakeldrideks peetud, sest et seaduse eest hoidmiseks liha mitte kodu ei toodud. Mina olen oma hoiualusest metsast, kus päris põdrade kodumaa on, niisuguseid aukusid arvata paarkümment leidnud.

Jäneste tarvis kaevatud talvel sügavad õõnesaugud suurte angede sisse, pantud sinna ristikheinu peale ja nii läinud siis öösel jänes süies auku sisse, kust ta enne välja ei saanud, kui hommikul võetud. Jänesseid tapetud ka talvel Puss ja ola valusad, kus nad sagedaste söömas käinud.

Sinna tehtud vahtimise jaoks veiksed jänesteonnid ülesse, mille all jahimees vahti pidanud ja nii jänesseid maha nottinud. Hunti püüetud mitmel viisil. Kui teatud, et hunt metsas pidi olema, siis veetud selletarvis tehtud suur võrk metsale ühte külge ja kolmest tõistest külgedest jooksnud ajajad kisendades ja joru ajades va riimsilmale peale ning ajanud nii teda võrku.

Ka siis, kui lumi maas olnud, püüetud hunti selkombel: pantud mõni raibe tugeva köie otsa, veetud kaugelt ringi metsast läbi mõne küüni taha. Balsams liigestest varjul ootanud jahimees, ja kui hunt raipe haisu tunnud, läinud ta veetud rada mööda kuni küüni taha, et seal veetud raipest osa võtta.

Mõnikord olnud hundid kavalad küll ja ei tulnud esimesel, tõisel, ei ka kolmandamal päeval sugugi raipe kallale; aga ikka viimaks aja peale tulnud ja olnud siis võimalik kütil hunti maha lasta.

Veel olnud talvel võimalik hunti selviisil tappa: paar meest istunud ree peale, mille ees hobune olnud rakendadud. Need võtnud veikese seapõrsa sülesse ja pigistanud seda nii tugevaste, et see käes kisendama hakkanud. Taha ree seotud aga pika tugeva köie otsa õlenuustak. Kui nüüd hunt sea healt kuulnud, jooksnud ta metsast välja, näinud aga taha ree põrsast jooksvat.

Ta karganud kohe selle kallale, kuna teda siis kütt saanud maha lasta. Mõned, kes sellel sõidul on olnud, teadvad kõneleda, et niipea kui hunt õletuusti külge karganud, kohe hobuse olla sõidu pealt kinni pidanud. Rebase jaoks olnud kõige tähtsamad nõndanimetadud rebase-rauad, mida sepad selletarvis valmistanud. Ka linnadest ostetud rebaseraudu. Neid pantud metsa õhukese lumekorra alla, nii et sugugi näha ei olnud; siis säetud sööt peale.

Selkombel läinud siis rebane raudadesse. Rebaserauad olnud niisugused, et nad kohe, kui kokku läinud, looma jala luust katki löönud, kes sinna peale läinud. Aga siis, kui rebaserauad roostetadud olnud, ei läinud ta mitte sinna lähedalegi; need pidanud aga täitsa puhtad olema.

Tõhude jaoks tehtud nõndanimetadud tõhulõksud.

202. Vanaaegne küttimiskunst ja jahiviisid

Need olnud ühe keelekese läbi ülestikku säetud kaks puud, mis nõnda ülesse olivad säetud, et kui tõhk sealt vahelt läbi läinud, puutunud ta keelekesesse ja nõnda kukkunud raske koorm tõhule kaela ning pigistanud teda nii kõvaste kinni, et tal enam võimalik ära minna ei olnud.

Selviisil võtnud jahimehed tõhkusid alati kinni ja teeninud nende nahkade müümisega mõnikord kaunis rohkeste.

Tõhulõksud säetud aga tõhu teeraadele kus neid rohkeste oli nähtud käivat Puss ja ola valusad, augude ette ja mujale niisuguste kohtade peale, kus neid alati oli nähtud. Lindude püüdmiste tarvis tehtud mitmesuguseid lõksusid ja jalgkaplu, mõnelpool ka nõndanimetadud linnupaelu.

Veikseid linnukesi püüetud alati tuttavade hiirelõksudega ja mõnesuguste lille ning takjade otsa säetud niididega, mis selletarvis nii osavaste sõlmitud, et lind, kui ta sinna puutunud, kohe jalgupidi kinni jäänud. Keige tähtsam aga on olnud “linnupüünus'', “jalgkaber'' ehk “linnupael”. Neid säetud aga selviisil vibuga ülesse, et linnud, kui nad sealt sellejaoks pantud marju sööma läinud, kohe jalgu- ehk kaelapidi vibus rippuva paela sisse jäänud.