Sisemist verejooksu ei ole võimalik esmaabivahenditega peatada ja sellepärast tuleb kannatanu toimetada kiiresti haiglasse. Reeglite koht teoutilitarismis[ muuda muuda lähteteksti ] Teoutilitarismi järgi on ratsionaalne valida alternatiivsete tegude sealhulgas tegudest hoidumise seast see, mis tõenäoliselt maksimeerib inimkonna kui terviku või õigemini kõigi tundlike olendite tõenäolist õnne. Ja kui on olemas lihtsalt lahkarvamus viimsetes moraalsetes eelistustes, siis ei ole mitte väike ülesanne tulenevaid eetikasüsteeme kooskõlaliselt ja selgelt esitada, niiviisi näidates, kuidas tavalisi ja sageli küsitavaid vastuväiteid vältida.

Vastutus tegevusetuse eest 1 Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Juriidilise isiku vastutus 1 Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Tahtlik tegu ja ettevaatamatu tegu 1 Kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest.

Tahtlus 1 Tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine 1 Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult.

Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest Kuidas uppuda valu uhises süüteo eest. Ettevaatamatus 1 Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. Vastutus enamohtliku tagajärje eest Isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Teo toimepanija Teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja. Täideviija 1 Täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades.

Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Osavõtja 1 Osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja. Väärteo toimepanemine Väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine. Võib-olla ongi nii, et ükski eetikasüsteem ei meeldi kõigile, isegi mitte samale inimesele erinevas meeleolus. Smart püüab mingil määral esitada Henry Sidgwicki uues rüüs. Utilitarismi aksioomid ei tule enam intellektuaalsest kaemusest, vaid väljendavad viimseid hoiakuid või tundeid.

Tuletamine nendest aksioomidest käib siiski üsna samamoodi. Charles Landsman "A note on act utilitarianism" ütles siinse töö varasema versiooni kohta, et mittekognitivist ei tohiks rääkida eetikaprintsiipide loogilistest järelmitest. Aga see ei pruugi olla ületamatu raskus.

Näiteks Richard Hare " The Language of Morals " jt on töötanud välja imperatiivsete lausete vahelised loogilised suhted, ja isegi paljaste hoiakuväljenduste kohta saab öelda, et nad on omavahel kooskõlas või mitte. Mittekognitivist võib ka nimetada eetikalauseid tõesteks ja vääradeks, pidades silmas nende väljendatud hoiakutega nõustumist.

Igatahes Smart eeldab, et adekvaatsed mittekognitivistlikud metaeetikateooriad on olemas. Teoutilitarism ja reegliutilitarism[ muuda muuda lähteteksti ] Teoutilitarism on vaade, mille järgi teo õigsuse üle tuleb otsustada teo enda heade või halbade tagajärgede järgi. Reegliutilitarism on vaade, mille järgi teo õigsuse üle tuleb otsustada heade või halbade tagajärgede järgi, mis on reeglil, et igaüks peaks sarnastes olukordades tegema selle teo.

Reegliutilitarismil on kaks alaliiki vastavalt sellele, kas reegli all peetakse silmas tegelikku reeglit või võimalikku reeglit. Esimesel juhul saadakse selline vaade nagu Stephen Toulminil " An Examination of the Place of Reason in Ethics "teisel juhul selline nagu Immanuel Kantil " Alusepanek kommete metafüüsikale "kui on lubatav tõlgendada kategoorilist imperatiivi nii: "Toimi ainult maksiimi järgi, millest sina kui humaanne ja hea inimene võid tahta, et see kehtestuks üleüldise seadusena.

Kanti tüüpi reegliutilitarismi peen versioon on Roy Forbes Harrodi artiklis "Utilitarianism Revised". Artiklis "Extreme and restricted utilitarianism" esitas Smart reegliutilitarismile vastuväiteid.

Lühidalt öeldes taanduvad Smarti vastuväited süüdistusele reeglikummardamises I. Crombie"Social Clockwork and Utilitarian Morality" : reegliutilitarist muretseb küllap viimaks inimeste õnne pärast; miks ta peaks siis pooldama reegli järgimist, kui ta teab, et praegusel juhul see ei too kõige suuremat õnne.

Vastus, et enamasti toob reegli järgimine kõige suuremat õnne, ei tundu relevantne, ega ka vastus, et oleks parem, kui kõik reeglit järgiksid, kui et keegi ei järgiks. Viimane tähendaks, et kõigi ainuke alternatiiv oleks mitte keegi. Sellepärast tundub, et reegli järgimisest mitteloobumine, kui see ei too kõige suuremat kasu, on irratsionaalne reeglikummardamine.

Esmaabi: mida võib ja kuidas?

David Lyons The Forms and Limits of Utilitarianism väitis, et nähtavasti Kanti tüüpi reegliutilitarism kollabeerub teoutilitarismiks. Oletame, et reegli R erand toob parimad võimalikud järelmid. Siis see tõendab, et reeglit R tuleks modifitseerida, et seda erandit arvestada. See, mis paneks teoutilitaristi reeglit rikkuma, paneks reegliutilitaristi reeglit muutma. Adekvaatne reegliutilitarism oleks seega ekstensionaalselt ekvivalentne teoutilitarismiga. Lyonsit huvitavad eriti "läveefektid".

On tundunud, et reegliutilitarismil on see raskus, et tundub kasulik, et mõned inimesed, kuigi mitte kõik, ei täidaks näiteks reeglit "ära kõnni muru peal" või "ära jäta valimistel hääletamata". Lyons osutab sellele, et saab eristada millegi tegemist pärast seda, kui n inimest on seda teinud, selle tegemisest siis, kui seda on teinud vähesed või mitte keegi. Kuidas uppuda valu uhises leiab, et kui need asjaolud reeglisse sisse kirjutada, hakkab see käskima neidsamu tegusid mis teoutilitarism.

Aga tundub, et on üks huvitav juhtum, millele tuleb teistmoodi läheneda. See on juhtum, kus tegu X ei tohi teha liiga paljud inimesed, aga igaüks peab oma teo kavandama teadmata, mida teised teevad. Smart kaldub arvama, et adekvaatne reegliutilitarism ei oleks mitte ainult ekstensionaalselt ekvivalentne teoutilitarismiga, vaid sellel oleks ainult teoutilitaristlik printsiip: "maksimeeri Saastis surutuses kasu".

Asi on selles, et iga reegel, mida saab sõnastada, peab tulema toime piiramatu arvu ettenägematute juhustega. Sellepärast ei saa ühtki teist reeglit pidada teoutilitarismiga ekstensionaalselt ekvivalentseks. Hedonistlik ja mittehedonistlik utilitarism[ muuda muuda lähteteksti ] Kas teoutilitarist peaks järelmite headust ja halbust hindama ainult nende meeldivuse ja ebameeldivuse järgi?

Jeremy Bentham " An Introduction to the Principles of Morals and Legislation " leidis, et kui naudingu hulk on sama, siis nõelaviskamise mängu push-pin kogemus on sama hea kui luule lugemise kogemus, kui see pakub sama palju naudingut; see on hedonistlik teoutilitarism. George Edward Moore " Principia Ethica "kes uskus, et mõnedel vaimuseisunditelnäiteks õppimise omal, on seesmine väärtus sõltumata meeldivuseston ideaalne utilitarist. Tundub, et John Stuart Millil Utilitarianism oli vahepealne positsioon.

Ta leidis, et on kõrgemad ja madalamad naudingud. Paistab siis, et tema järgi nauding on headuse tarvilik tingimuskuid headus sõltub kogemuse teistest omadustest, mitte meeldivusest ja ebameeldivusest.

Smart nimetab Milli utilitarismi kvaasiideaalseks. Bentham, Moore ja Mill olid ühel meelel selles, et teo õigsuse üle tuleb otsustada ainult tagajärgede esilekutsutud asjade seisude järgi. Peab muidugi vaatama, et asjade seisu liiga laialt ei tõlgendataks näiteks seisund, et ollakse lubadust täitnudsest muidu kaob utilitarismi eripära ära. Smart eeldab niisugust mittekognitivistlikku või subjektivistlikku metaeetikat, mille järgi sõnade Kuidas uppuda valu uhises ja "hea" põhifunktsioon on heakskiidu väljendamine, s.

Sõnaga "peaks" kiidetakse tegusid. Sõnaga "hea" kiidetakse igasuguseid asju, aga Smarti huvitab siin selle sõna kasutamine asjade seisude või tegude tagajärjede kiitmiseks. Oletame, et me teame täpselt kahe alternatiivse teo kõiki tagajärgi ning rohkem võimalusi meil ei ole.

Utilitarianism: For and Against

Otsuse tegemiseks võrdleks teoutilitarism tagajärgi: tuleb teha tegu, mille tagajärjed on paremad. Aga "parem" tähendab kiitmist. Nii et tuleb hinnata kõigepealt tagajärgi ja siis tegusid. Mitteutilitarist, nagu näiteks David Rossvõiks nõustuda tagajärgede hinnanguga, tegude hinnanguga aga mitte viidates sellele, et ei arvestata näiteks õiglust või lubadust.

Erinevus ideaalse ja Kuidas uppuda valu uhises utilitarismi vahel ei tekita enamasti tõsist lahkarvamust selles, mida praktiliselt teha tuleks. Selles jaotises tuleb aga juttu just tagajärgede hindamisest selle poolest erinevad Benthan, Mill ja Moore.

John Stuart Mill väidab, et parem on olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev lollpeaUtilitarianism2; ka Voltaire"Histoire d'un bon Bramin". Nauding ei saa olla ainuke kriteerium, sest Sokrates oleks õnnelikum kui lollpea. Jeremy Benthami laadis puhthedonistlik utilitarism saaks nõustuda, et rahulolematu filosoofi kogemus on eelistatav rahuloleva lollpea omale, kuid asi poleks mitte seesmises eelistuses, vaid selles, et Sokratese elu parandab inimkonna saatust.

Kui kellegi tegevus toob ühiskonnale kasu, siis nauding sellest on väliselt väärtuslikum kui nauding nõelaviskamise mängust või päevitamisest. Luuletaja või matemaatik võib olla rahulolematu, aga ühiskond võib olla rohkem rahul. Peale selle, nõelaviskamise mäng tüütab tõenäoliselt varsti ära, aga luule võib jääda eluks ajaks huvitavaks. Luule lugemine võib arendada kujutlusvõimet ja tundlikkustmis võimaldab teiste õnne heaks rohkem ära teha: see nauding on viljakam kui nauding nõelaviskamise mängust.

Võib-olla siis luulet eelistatakse nõelaviskamisele ainult välise väärtuse pärast. Aga sellega on raske nõustuda. Kui rahulolev lammas oleks iseenesest ja konkreetsel hetkel sama hea kui rahulolev filosoof, siis me võib-olla peaksime minimeerima inimeste arvu ja maksimeerima lammaste arvu, lastes neil turvaliselt elada.

Nii jõuaksime välja ka rahuloleva põrnikani, ja kus me peaksime peatuma? Võib-olla me eksisime, kui samastasime naudingut rahuloluga. Rahulolu on laias laastus täitmata soovide suhteline puudumine; nauding on võib-olla tasakaal täitmata soovide puudumise ja täidetud soovide olemasolu vahel. Puhas teadvustamatus oleks rahulolu piirjuhtum, mitte naudingu piirjuhtum. Kivil ei ole täitmata soove, aga tal pole üldse soove. Aga Benthami ja Milli lahkarvamust see ei lahenda.

Koeral on sama tugev soov leida rotte kui filosoofil lahendada maailma mõistatusi. Mill tahaks öelda, et filosoofi soovid oleksid seesmiselt väärtuslikumad, ükskõik kui tugevad koera omad ka poleks. Paistab, et paljud võivad eelistada mitte lihtsalt naudingut, vaid teatud liiki naudinguid. Paljudel on seesmine eelistus keerukamate ja vaimsemate naudingute vastu. Pole ka ime, sest kuigi inimene on suur ja tugev loom, võlgneb ta ellujäämise oma kõrgemale intellektile.

Kui inimene ei kalduks üle kõige mõtlema ja püüdlema, siis me ei oleks siin, kus me oleme.

1. Esmaabi: mida võib ja kuidas? - Arhiiv - Postimees: Värsked uudised Eestist ja välismaalt
2. Kuidas vabaneda valu kate liigestes kodus

Pole ime, et inimestele meeldib intellekt ja keerukus, ja võib-olla tulevikus veel rohkem. Võib-olla see jutt tundub üleolev, sest paljudele meeldib sisutu meelelahutus.

Aga küllap telekasõltlasedki naudivad autoga, aiaga ja mööbliga seotud praktilisi probleeme. Nad ei vahetaks oma elu rahuloleva lamba ega isegi elava ja õnneliku koera elu vastu. Peab siiski tunnistama, et võimalikud on viimse hoiaku lahkhelid nende vahel, kellel on seesmine eelistus "kõrgemate" naudingute suhtes, ja nende vahel, kellel ei ole. On aga võimalik, et inimestel on lahkarvamus viimsete eesmärkide asjus, küll aga üksmeel selles, mida praktiliselt teha tuleks. Tasub uurida, kui palju niisugune lahkarvamus võiks praktilist eetikat mõjutada.

Esialgu tundub, et mitte kuigi palju, sest kõige keerukamad ja vaimsemad naudingud on ka kõige viljakamad. Paljud loomalikud naudingud on lausa kahjulikud. Enamikus tavaelu olukordades soovitaks puhas hedonist sedasama mida kvaasiideaalne utilitarist. Aga alati see ei pruugi nii olla. James Oldsi ja Peter Milneri katses õppisid rotid, kelle ajus oli elektrood, kangile vajutades stimuleerima oma mõnukeskust ning hakkasid seda tundide kaupa tegema, tundmata huvi toidu vastu.

Kas inimestele parim elu oleks niisugune, mis peamiselt seisneks elektroodidelt saadud stiimulite nautimises? Muidugi mitte, sest inimesed on loodud millekski enamaks isegi kui tunnistada, et inimesed on evolutsiooni ja loodusliku valiku saadus.

Good The Scientist Speculates peab sellise asja võimalikkust hedonismi absurdini viimiseks. Võidakse öelda, et vastuväide sellisele pidevale meelelisele stimuleerimisele seisneb selles, et kuigi see on iseenesest meeldiv, ei aita see kaasa tulevastele naudingutele. Seksuaalsete naudingutega liialdamine võib nõrgendada ning võib-olla segada romantilist armastust. Pole aga selge, kas elektroodiga stimuleerimisel niisugust mõju on. Aga võib-olla siiski oleks see nii nauditav, et asjaosaline jätaks kõik muud püüdlused unarusse.

Kui kõik seda teeksid, siis võib-olla inimesi muu Kuidas uppuda valu uhises ei huvitaks ja inimkond sureks välja. Aga oletame, et nii ei ole: inimene teeks päev läbi tööd ning õhtul rahuldaks end mõned tunnid elektroodiga, ilma et sel oleks halbu tagajärgi. See oleks tema suurim nauding, ja see nauding oleks seesmiselt nii suur ja nii hõlpsasti korratav, et selle viljatusel poleks tähtsust.

Võib-olla teadus ja tehnika oleksid nii arenenud, et enamik inimesi saaks suurema osa ajast elektroodi abil nautida ning nälg, haigused ja viletsus oleks likvideeritud. Kas see oleks inimkonna rahuldav seisund, mille poole tasuks pürgida? Puhta hedonisti järgi peaks see nii olema. Kas elektroodioperaator oleks õnnelik? Raske öelda, aga igatahes ta oleks rahul Kuidas uppuda valu uhises ta naudiks ega tahaks oma saatust välja vahetada.

Õnnelikkus on kahtlane muu hulgas sellepärast, et me ei tahaks saada elektroodioperaatoriks. Me tahame näiteks raamatut kirjutada või kriketimeeskonda pääseda.

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Selles olukorras olles oleksime sellega rahul, ette vaadates aga mitte. Mõnikord on ümberpöördult: ma soovin ette mingis olukorras olemist, kuigi ma tean, et kui ma juba selles olukorras olen, siis ma soovin, et poleks sellesse sattunud. Õnnelik olemine ei tähenda lihtsalt, et ollakse enamasti rahul või isegi et sageli nauditakse ning harva ollakse rahulolematu või kannatatakse. See on osalt ka soodsa hoiaku väljendamine seda laadi rahulolu ja naudingu mõtte suhtes.

Nii et selleks et nimetada B-d õnnelikuks, peab A olema rahul väljavaatega, et B on praeguses vaimuseisundis, ning väljavaatega, Liigeste susteemi haigused A ise naudiks niisugust vaimuseisundit. Sõna "õnnelik" on peamiselt kirjeldav seotud rahulolu ja naudingu mõistegakuid ka osalt hinnanguline. Et Mill kiidab kõrgemaid naudinguid heaks nii palju rohkem kui lihtsamaid naudinguid, saab ta nimetada filosoofiat nautivat inimest õnnelikumaks kui nõelaviskamise mängu või õllejoomist nautivat inimest.

Sõna "õnnelik" ei ole täiesti hinnanguline, sest oleks absurdne nimetada õnnelikuks inimest, kellel on valud või kes ei naudi või on vaevalt kunagi nautinud või kes on enam-vähem kogu aeg väga rahulolematu. Kui see minimaalne tingimus on täidetud, siis saame juba hakata hindama rahulolu ja naudingu tüüpe ning neid õnne seisukohast järjestama. Õnne mõiste puudutab erinevalt rahulolu mõistest pikemat ajavahemikku, kuid igatahes eeldab see naudingut mingitel aegadel.

Gilbert Ryle 'i The Concept of Mind järgi seisneb nautimine selles, et tehakse seda, Kuidas uppuda valu uhises tahetakse, ja ei taheta teha midagi muud.

Karistusseadustiku üldosa kohaldamisala 1 Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse käesoleva seadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Karistamise alus 1 Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu. Süütegude liigid 1 Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.

Võiks öelda, et nauditakse seda rohkem, mida rohkem tahetakse teha seda, mida tehakse, ja mida vähem midagi muud. Sel juhul taandub hedonistlik ideaal asjade seisule, milles igaüks naudib. Kui võtta puhthedonistlik positsioon, siis tuleb kõrgemaid naudinguid kaitsta viljakusele viidates. Ja see ei pruugi elektroodioperaatoritele turvaliseks tehtud maailmas töötada.

Õnn on osalt hinnanguline, mistõttu utilitaristlik maksiim "Tuleb õnne maksimeerida" on kahekordselt hinnanguline. On võimalik utilitaristide vaheline viimset puudutav lahkarvamus. Seetõttu Smart ei taha öelda, et hedonistliku ja mittehedonistliku utilitaristi lahkheli ei vii kunagi lahkhelini praktikas. Tundub siiski, et praeguses olukorras ei ole küsimusel, kas kõrgemaid naudinguid tuleb madalametele eelistada, märkimisväärset praktilist tähtsust. Nii palju Benthami ja Milli lahkarvamusest.

Nüüd Milli ja Moore'i lahkarvamusest. Kas võib olla nii, et nauditaval vaimuseisundil pole üldse seesmist väärtust või on koguni negatiivne seesmine väärtus " Principia Ethica "? Kas on nauditavaid vaimuseisundeid, mille suhtes meil on ebasoodne hoiak sõltumatult nende tagajärgedest? Kujutame ette, et maailmas on ainult üks tundlik olend, kes vääralt usub, et on teisi tundlikke olendeid ning et neid rafineeritult piinatakse.

Ta rõõmustab nende kujutletavate kannatuste üle väga. Kas see on parem või halvem kui maailm, kus pole ühtki tundlikku olendit? Ja kas see Liigeste ja lihaste valu ekslemine halvem kui maailm, kus on üksainus tundlik olend ja see kurvastab kujutletavate kannatuste pärast? Smart arvab vastupidi Moore'ile, et eelistatav on maailm, kus on üks pettekujutlustega sadist. Ta on ju õnnelik ega tee kahju. Moore nõustub siiski, et ta on õnnelik, ja see näitab, et õnne mõiste on osalt mittehinnanguline.

Smart möönab, et selle mõtte juures on raske vastikust vältida. Kui mulle on lapsest saadik antud juustu maitse juures elektrilöök, oleks juust mulle vahetult vastik. Meie vastikustunne sadisti vastu tuleb sellest, et meie maailmas teevad sadistid kindlasti kahju.

Negatiivne utilitarism[ muuda muuda lähteteksti ] Karl Popper " Avatud ühiskond ja selle vaenlased " leidis, et me ei peaks tegelema mitte niivõrd õnne maksimeerimisega kui kannatuse minimeerimisega. Kannatuse all ei tule mõista lihtsalt õnnetuolekut, vaid ka tegelikku valu, muidu on see õpetus ebaselge näiteks teadmise õnne puudumist võikski nimetada teadmatuse kannatuseks.

Vaatame, missugune utilitaristlik positsioon välja tuleb, kui võtta ainsaks viimseks eetikaprintsiibiks viletsuse minimeerimine. Negatiivne utilitarism on tõesti teoreetiliselt võimalik. Sel on siiski mõned väga kurioossed järelmid R. Smart"Negative utilitarianism". Sellepärast on kahtlane, kas see kuigi paljudele meeldiks. Näiteks saaks Kuidas uppuda valu uhises, et negatiivne utilitarist peaks pooldama Terved liigeste raviks hävitamist.

Tundub, et Popper ei ole utilitarist, ammugi mitte negatiivne. Tõepoolest, ta väidab veel, et sallivaid tuleb sallida ja türanniale tuleb vastu seista. Raske on näha, kuidas need printsiibid negatiivsest utilitarismist järelduvad, sest me peaksime heaks kiitma heasoovliku türanni, kes maailma õhku laseb. Siiski on allutatud rusikareeglil "muretse viletsuse kõrvaldamise, mitte õnne edendamise pärast" häid külgi. Enamasti saabki niimoodi kaasinimeste heaks kõige rohkem ära teha.

Pealegi on inimestel väiksem üksmeel selles, milliseid hüvesid tuleb edendada, kui selles, milliseid viletsusi vältida. Millil ja Benthamil on lahkarvamus selles, kas luulet tuleb eelistada nõelaviskamise mängule, kuid nad oleksid ühel meelel selles, et parem on mõnikord Kuidas uppuda valu uhises juures käia kui kroonilise hambavalu käes kannatada. Tegude õigsus ja väärus[ muuda muuda lähteteksti ] Smart esitab nüüd teoutilitaristliku õpetuse. Lihtsuse mõttes esitab ta selle hedonistlikul kujul.

Selle asemele võib asetada utilitarismi teised variandid ideaalne või "kvaasiideaalne" utilitarism ; Smart jätab valiku lahtiseks. Ütleme, et ainus põhjend teha tegu A, mitte tegu B, on see, et A tegemine teeb inimkonna või võib-olla kõik tundlikud olendid õnnelikumaks kui B tegemine.

Praegu jääb kõrvale see, et tagajärgede kohta on ainult tõenäoline uskumus. See on nii lihtne ja loomulik õpetus, et küllap paljud lugejad kalduvad nõustuma. Autor kõnetab ju heasoovlikke ja kaastundlikke inimesi, kes soovivad inimkonna õnne. See moraaliprintsiip väljendabki nende hoiakut.

Neil inimestel on muidugi ka puhtisekaid hoiakuid. Need kas on üldise õnnega harmoonias kui see, et igaüks hoolitseb iseenda huvide eest, edendab maksimaalset üldist õnne või ei ole siis need tühistavad üksteist, nii et neid ei saaks niikuinii võtta inimestevahelise arutelu aluseks.

Sellepärast on võimalik, et paljud heasoovlikud ja kaastundlikud inimesed ei poolda utilitarismi ainult traditsiooni, ebausu või halva filosoofia tõttu. Kui see peaks nii olema, võib utilitarist väita, et tal pole tarvis oma positsiooni teisiti kaitsta kui lihtsalt seda kooskõlaliselt esitades ja näidates, et tavalised vastuväited ei pea vett. See ju väljendab viimset hoiakut. Utilitarist saab argumente kasutada ainult selleks, et püüda segadust kõrvaldada ja ebausku diskrediteerida; ülejäänus peab ta lootma lugejate heale tundele.

Lugejatelt, kes pole heasoovlikud ja kaastundlikud, ei saa muidugi oodata poolthoiakut inimkonna üldisele õnnele. Mõned hea südamega lugejad võivad utilitarismi tagasi lükata õigluse kaalutlustel, sellest allpool. Utilitarismi viimne moraaliprintsiip ei väljenda mitte altruismivaid heasoovlikkuse sentimenti: ennast pannakse iga teise inimesega ühele pulgale.

Puhast altruismi ei saa võtta üleüldise moraaliarutelu aluseks, sest see võib samadel asjaoludel viia eri inimesi erinevatele ja võib-olla ühitamatutele tegudele kaks inimest püüavad teineteist esimesena sisse lasta.

Miks peaks ühe inimese kaalutlusi teise omadele eelistama? Sageli me küll kiidame ja altruismi isegi rohkem kui üldistatud heasoovlikkust. Reie- ja vaagnaluumurdude korral võib koesisene verejooks olla nii suur, et kannatanul tekib shokk.

• Jaikus ja valu liigestes kui ravida
• Haiget uhist, kuhu minna
• Slash valu jalgsi
• Haigused hull uhine
• Korgozstanis liigeste ravi

Luumurru kohal võivad tekkida närvivigastused ja arterivigastus. Ettevaatamatul ja oskamatul abistamisel ning transportimisel võib näiliselt lihtsam kinnine luumurd muutuda palju ohtlikumaks, lahtiseks luumurruks.

Esmaabi andmisel ei tohi püüda paigaldada murdunud luuotsi, sest nii võib vigastada veresooni ja närve.

Esmaabi: • lahtise luumurru korral lõika haava ümber olevad rõivad lahti ja peata verejooks, aseta haavale steriilne side; • ära püüa eemaldada haavast võõrkehi ja väljaulatuvaid luukilde; • lahasta jäse paraja lahase pikkuse saab seda terve jäseme järgi mõõtes ; • lahas peab ulatuma üle kahe naaberliigese üles- ja allapoole luumurdu ; • lahase puudumisel kinnita käsi kere külge, jalg teise jala külge; • kata kannatanu soojalt kinni ja toimeta haiglasse.