Selle loo peategelane, 38aastane HIV-positiivne Meelis nimi muudetud, toim ei ole narkomaan, homo ega kondoomita juhuseksi harrastaja, nagu tihtipeale tema saatusekaaslaste kohta arvatakse. Keegi neist HIV-positiivne ei olnud. Ta arvab, et sai selle kunagiselt elukaaslaselt, kellega kohtuti kaheksa aastat tagasi ja koos elati viis. Eestis on sadu nakatunuid ja tuhandeid viirusekandjaid. On aga meie ühiskond valmis looma halastuskeskust, kus erakordselt kallite ravimite kõrval töötavad sellised abistajad?
HIV-positiivne: tundsin, et mul pole palju jäänud
Meediaarvustus: See on meie keskel 8. Aidsi põdeva lapse valu väljendub täierinnalise lapserõõmude nautimise kõrval: hämmastaval kombel suudab ränka haigust põdev laps nautida lihtsaid lapserõõme selle mängude ja unistuspiltide keskel, füüsilises kannatuses ja valulikes kurbades silmades.
Usun, et vaatajat ei jäta ükskõikseks haigevoodis tujukaks muutunud Nam Foni justkui põhjuseta alanud lohutamatu nutt, hingekarje, mille iga pisar räägib tahtmatusest surra. Selle mitte surra tahtva lapse valu on ka ühiskonna valu, mis ometi tundub seisvat kusagil eemal ükskõikne, olukorda nentiv, toimuva suhtes ikka veel ignorantne.
Ehkki Luk Nam on terve, ei võeta teda omaks, sest tema perekonda varjutanud aidsisurm on häbiväärne.
Kui tihti mõtlevad inimesed sellele surmahaigusele vaid täna, siis järjest kasvab nende inimeste hulk, kel tuleb selle tõvega võidelda iga päev.
Ennustatakse, et aidsihaigete arv kahekordistub maailmas aastaksilmselt võib kahega korrutada meiegi haigestunute arvu. Eestis on sadu nakatunuid ja tuhandeid AIDSi valu.
60-aastased prouad jäävad aidsi. Kas HIV-test tuleks teha kõigile?
Nende ümber on kannatavad pereliikmed. Meil juba on aidsi AIDSi valu lapsed.
Kaotanud oleme neist ühe. Sellepärast peaks valu, mida nägime Nam Foni, Poi ja teiste halastusvarjupaiga kasvandike kurbades silmades, meid ärkvele raputama. Aidsihaige ravimine nõuab eneseületamist.
Isa Meier filmist ei kartnud nakatuda, kui neid haigeid lapsi lohutas ja kallistas, väites olevat suure au, kui surmahaige laps ta omaks võtab.
On meilgi selliseid inimesi, kes on ennastohverdavaks pühendumiseks valmis.
On aga meie ühiskond valmis looma halastuskeskust, kus erakordselt kallite ravimite kõrval töötavad sellised abistajad? Loodan, et vaatajad teadvustasid valu täielikku reaalsust ning on valmis ära hoidma selle suurenemist. Tagasi üles.