Tavaline otsing ei suutnud tuvastada ühtki raw-formaadis tehtud pilti, ent põhjalik skänn leidis nad kõik. Kuigi lootusi ei tasu liiga kõrgeks ajada, sest ka näiteks Photopointi kodulehel on kirjas, et taastada saab vaid juhul kui uusi pilte pole tehtud. Need on hindamatud. Peamised mälestused jäävad ju ikkagi südamesse. Kunagi mitte nii ammu, kui Edy minu jalga kaunistas, küsisin temalt, miks ta üldse tätoveerimisega tegeleb. Ennast tätoveerida on raske, peegliga vahel teed mingeid kohti.

Selleks läheb ta ühte oma stammstuudiosse jalale järjekordset pilti tegema.

Kasuta oma viit meelt — sinu meeled aitavad sul valu leevendada. Harjutus 1.

Tätoveerimine on imelik asi. Minu arusaamist mööda on olemas kolme liiki suhtumist antud teemasse. On inimesed, kes leiavad, et tätoveerimine on paha ja nad ei lase endale elu sees kordagi ühtegi pilti teha.

On inimesi, kes teevad omale ühe pildi ja on sellega rahul ning ei lase endale kunagi elus rohkem ühtegi tätoveeringut teha.

Ma südamest loodan, et siia nüüd mingi kätemeri ei tekkinud, aga usun, et paljudel on seda siiski ühel või teisel hetkel ette tulnud. Kel hajameelsusest, kel käivad näpud lihtsalt liialt kiiresti või siis mingi kolmas variant.

Ja on inimesi, kes muutuvad sõna otseses mõttes tätoveerimisnarkomaaniks. Ka mina kuulun nende viimaste hulka.

Meid on vähe, aga me paistame silma. Valu suurus ja inimese nahk Miks inimesed ennast tätoveerivad?

Turvalisuse tagamise kaart

Hea küsimus, mida peab inimeselt endalt küsima. Aga see ei ole ainult ekshibitsionism. On ju neid ka, kes hakivad endal kõigepealt nähtavad kohad täis, aga enamikul korralikult tätoveeritud kodanikel on suur osa, kui mitte enamik piltidest kohtadel, mida käiste üleskäärimisega laiadele vaatajate hulkadele nähtavaks ei tee.

Tätoveerimise juures ei ole oluline mitte ainult pilt kui lõpp-produkt, vaid tätoveerimise protsess ise.

Tätoveerimismasina mitte millegagi äravahetatav surin. Tindi ja desinfitseerimisvahendi lõhn. Ja valu.

Selleks läheb ta ühte oma stammstuudiosse jalale järjekordset pilti tegema. Tätoveerimine on imelik asi. Minu arusaamist mööda on olemas kolme liiki suhtumist antud teemasse. On inimesed, kes leiavad, et tätoveerimine on paha ja nad ei lase endale elu sees kordagi ühtegi pilti teha. On inimesi, kes teevad omale ühe pildi ja on sellega rahul ning ei lase endale kunagi elus rohkem ühtegi tätoveeringut teha.

Too naha torkimine ja hakkimine on omaette protsess, mida iga tattoo-junkie armastab ja vihkab üheaegselt. Et tolle valuteemaga lühidalt ja konkreetselt teha, siis valu suurus sõltub ennekõike inimesest endast, kohast ranne ja õlaliige on valusamad kui jalasäär näiteks ja tätoveerijast, õigemini sellest, kui sügavale ta masinanõela on reguleerinud. Jas sel teemal olen ma proffidega, kes minu nahka on torkinud, tätoveerimise ajal piisavalt rääkinud.

Sest aega on ühe pildi tegemise ajal palju. Üks neist proffidest on Edy. Edy töötab Tartoo Tattoo nimelises stuudios, mis asub Tartu linnas Raekoja platsi lähedal tagahoovis.

Saada sõbrale

Väike kollane majake, trepist üles ja seal ta on. Tüüpiline tätoveerimisstuudio, kolm tätoveerijat Edy, Anton, Meelisüks piercingute tegija Monikakaks pisikest ruumi, milles on vaid sellised olulised sisustuselemendid nagu toolid, lauad, kapid koos kõigi vajalike asjadega ning väga tähtis! Muusika peab tätoveerimise juures olema, seda on vaja nii tätoveerijale kui ka tätoveeritavale, sest tunde vaikuses istuda sööb ajusid.

Ning muusika peab õige olema. Edy on töötanud ka väljaspool Eestit, õigemini saigi tema karjäär tuule tiibadesse Prantsusmaal, kus ta kõiksugu muude asjade vahel ka profistuudiotes tätoveerimas käis.

Pildid nahas, masohhism ja Tartoo Tattoo

Selles suhtes on tätoveerimine insaider-kunst, et seal on omad suurused ja isad, kelle nimed ütlevad vaid asjassepühendatuile midagi. Ka Edy valab mu üle nimede laviiniga, kellega ta nii stuudiotes kui conventionidel koos töötas, ent — ausalt — mulle ei jää neist ükski meelde.

Aga peale suurte nimede õppis ta Pariisis veel ära õige nõelasügavuse ja steriilsuse. Selles suhtes pole Tartoo Tattoo grammigi halvem nendest stuudiotest, mida ma tean Berliinis, Prahas ja Varssavis.

Kummikindad, desinfitseerimisvahendid, sterilisaatorid jne. Nagu see mujalgi tavaks on, võib-olla isegi mõnevõrra rohkem.

Ja sarnaselt mu tuttavatele tätoveerijatele näiteks Berliinis kirub ka Edy neid tegelasi, kes liiga pika nõelaga tätoveerivad. Asi pole mitte ainult valus, vaid ka selles, et sihuke äestamine võib halvasti lõppeda, kui põletik sisse lööb. Tagajärjeks on tavaliselt arm, mille võtab maha alles plastiline kirurg.

{{post_title}}

Kunagi mitte nii ammu, kui Edy minu jalga kaunistas, küsisin temalt, miks ta üldse tätoveerimisega tegeleb. Vastupidiselt tavaarvamusele pole Tartoo Tattoo tegijad eriti rikkad ja ma olin ausalt öeldes üllatunud, kui kuulsin, mis summa umbes kuu jooksul taskusse teenitakse. Mitte kõige pirakam. Tätoveerimise juures on kõige parem, et sa kohe näed, mida Pilt tagasi valus viimase tunni jooksul teinud.

Kustutatud piltide taastamisest

On olemas. Minu meelest peaks iga tegija ikka ise ka tundma, mis tunne on nõela all olla.

Overloaded Plane Fails To Climb After Takeoff

Siis saad teisest inimesest ka aru. Aga ise pilte peale saada, see võtab aega. Ennast tätoveerida on raske, peegliga vahel teed mingeid kohti. Ja teistel pole ka aega, sest neil on oma töö. Antoni, teise sama stuudio mehega, sai ka kunagi tätoveerimise puhtusest räägitud.

Turvalise toimetuleku tööleht

Pikalt ja värvikalt kirjeldas ta mulle bürokraatia kadalippu, mis tuli läbida enne stuudio avamiseks lõpliku õnnistuse saamist. Sanitaarkontroll oli stuudiost mitu korda üle käinud, enne kui kõik oli Pilt tagasi valus meelest korras.

Asi oli vast ka selles, et tätoveerimise kohti pole ei Tartus ega Eestis just jalaga segada ning nemad ise ka täpselt ei teadnud, millise direktiivi järgi asju mõõtma peab. Aga omad sentimeetrid, kui kaugel peab kraanikauss põrandast olema jne kehtivad ka tätoveerimise juures. Koolilastest, kes isa-ema tõendiga tulevad alla aastasi ilma vanemate loata üldse jutule ei võeta!

Siis, kui asi lahti läks. Tund aega Tallinna bussides ja trollides suve ajal, ning nii palju nahka toksitud paska ei näe Berliinis terve aasta jooksul. Hea, et tegijaid on peale tulnud ja et neil on vastutustunne oma töö suhtes. Muidugi on alati võimalus lasta sõbral ruttu ja odavalt pilt peale lasta, aga siis näeb pilt ka vastav välja.

Kõige idiootlikum asi, mida ma näinud olen, oli kunagi Venemaal, kus üks tüdruk tõelise õuduspildiga mulle kusagil klubis vastu jalutas. Talle oli sõber pildi teinud. Tagajärjeks olid räiged sinised armid.

Teine asi on nn hooajatätoveeringud. Tätoveering ei ole särk, mida vastavalt moele vahetada saab. Kui kõik need liblikad ja roosid ning sarved tagumikel paari aasta pärast moest lähevad, siis on omanikel probleem uue ajakohase pildi saamisega.

Valuoja valus vaatepilt

Sest uue pildi piirjooned peavad vana pildi joontega kattuma, muidu paistab esimene läbi. Tätoveeringut saab ka eemaldada. Ma olen sellist asja näinud.

Järele jäävad sinised laigud ja täpid ning see lõbu maksab kolm korda rohkem kui tätoveerimine ise.

Lisaks hävitavad eemalduslaserid naha seest ka pigmendi, nii et pärast rannas päevitamist Pilt tagasi valus näha tätoveeringu negatiiv. Kas tätoveerimine on kunst, mõtelgu igaüks juba ise! Aga teemakohane anekdoot kah lõpuks: Mees tuleb tätoveerija juurde ja ütleb, et talle seljale tank tehtaks.